Loo räägib Riina Ani.

Tere, mina olen kääbusküülik Pupsik Murdja! Elan suhteliselt vaba elu… vähemalt niipalju kui üks korter Chicago võimaldab. Mul on olemas oma puur aga seal käin ainult heina söömas, vett joomas ja ja ennast kergendamas. Kerge olla on oluline – siis oled kiirem! Vahetevahel märgistan enda territooriumi ka väikeste pabulatega üle korteri aga need kaovad millegipärast ära. Minuga koos elavad veel kaks suurt kahel jalal kõndivat inimest. See ei ole mõistlik liikumisviis. Nad annavad mulle süüa, kuigi mitte nii palju kui ma tahaksin. Mulle meeldib süüa heina, pelleteid ja muid häid asju. Olen kindlalt veendunud veganismi headuses! Kui ma peaksin valima oma lemmiku siis selleks on porgandi asemel hoopis banaan. See matsub suus nii hästi. Igasugused värsked rohelised asjad meeldivad mulle ka, mida rohkem seda parem. Ma oskan ka vajadusel natukene kahel jalal kõndida nagu viimaselt pildilt näha on – siis on lootust rohkem süüa saada. Trikkidest osakan ka hea söögi eest minu inimeste jalgade ümber ringe teha. Inimesed kuuluvad mulle. On minu omad. Mulle meeldib hüpata, joosta ja närida asju mis mu tee peale ette jäävad. Ilma põhjuseta ma juhtmeid ei näri. Kui juhe on põgenemisteel ees siis tuleb see takistus kõrvaldada. Nii lihtne ongi. Asendeid magamiseks on mul omajagu. Ei saa kogu elu ühte moodi magada. Mul on väga hea haistmine ning minu nina liikumine on minu inimeste arvates ülimalt nunnu. Kuigi arvatakse, et küülikutel on hea kuulmine siis minu inimesed arvavad, et ma ei kuule väga hästi, kuna ma ei ehmata kõvade häälte peale ja väga ei reageeri erinevatele ehmatama pidavatele häältele. Ilutulestikust on mul täiesti ükskõik. Silmadega näen ma peaaegu 360 kraadi va otse oma nina ette. Üldiselt on mul väga hea elu.