Renno Lainevool

Olles sündinud ja koolis käinud Valgamaal, möödusid parimad lapsepõlveaastad Karula kuppelmaastiku maalilises ümbruses. Edasised õpingud ning töö viisid juba Võru- ning Põlvamaa ürgse looduse rüppe. Hetkel, olles juba pikemat aega Viljandi elanik, olen jõudnud veendumuseni, et elu pakub lakkamatult võimalusi toredaid hetki ajalukku jäädvustada. Sageli, keset Eestimaist loodust tabad end mõttelt „Oh, siit oleks hea pildi saanud…“

Sellest ka huvi fotograafia vastu – elu ja temas peituvad hetked on väärt jäädvustamist. Olgu selleks siis Soomaa metsade vahel uhkelt oma sarvi vastu puud sügav põder, emakese looduse vingerpussid või linnatänavate urbanistlikud vaated.

Esimesed katsed fotografeerimise vallas said alguse juba tükk aega tagasi mobiiltelefonide ning nn seebikarbi tüüpi fotokaameratega, ent pärast ilmutatud pilte uurides pidi kahetsusega nentima, et hetk ise oli ilusam kui tehnika poolt jäädvustatu. Seetõttu otsustasin asja tõsisemalt käsile võtta ning digipeegelkaamera on viinud „elu jäädvustamise“ kunsti hoopis uuele tasandile. Aga nagu ikka, tehnika on targem kui inimene, mistõttu nüüd tuleb oma oskusi ja teadmisi tehnika vallas usinalt täiendada, ja mis muud kui õppida, õppida ja õppida…