Pilt ja lugu Erika Tuulik.

… annaks au varalahkunule tänaseks.

Pilt on tehtud aastake tagasi, samuti jõulude eel ja kindla projekti raames. Keskmeks polnud küll (projekti mõttes) pildistatav – pigem emotsioon, olustik, “õhku rippuma jääv mõte”… Omamoodi portreefoto sellegipoolest… Lähtudes minu isiklikust eetikast nii inimese kui ka pildistaja seisukohast – et näha/näidata… pole vaja alati “serveerida” infot “kandikul”, austades pildistava privaatsust ja kasutamata ära tema külalislahkust. Kõiki võimalusi ei pea ära kasutama… kuskil on see mõtteline ime-õhuke-piir. Miks see pilt ja just nüüd?!? Seekord sai pilt valitud just nimelt lähtudes pildistavast. Selle noore ja rasket haigust põdeva inimese jaoks jäid eelmise aasta jõulud viimaseks. Meenutades teda jääb (mulle) helgelt meelde tema mõnus huumorimeel, naerusuine tervitus ja null virisemist… Siit ka väike mõte. Meile, kes me magame omas kodus, kellel on hommikul koht nimega töö kuhu minna, et vajalik olla ja midagi korda saata… On koht nimega kodu/pere, mille/kelle juurde naaseda/olla/tunda – rõõmustada-kurvastada koos… Me näeme/kuuleme/räägime ja saame talvelumes “omaljalal” lund rookida… Meil on tervis, meil on tulevik… meil on võimalus(ed) ja lootus/ootus. Tervitused pilvepiirile!