Ühe pildi lugu 236

Ühe kaksikpildi lugu – “Alistumine” ja “Vastuhakk” – Marek Kusmin.

Valisin pildilooks töö, mis sisaldab jooni, mida minu piltides sageli kohtab – klassikalisele must-valgele fotofilmile ruudukujulises formaadis püütud minimalismi.

Kuigi rubriigi nimi käib ühe pildi kohta, siis minu valikusse jäi “kaksikpilt”. Tõsi, neid pilte võib ka eraldi eksponeerida, kuid mu enese arvamist mööda töötavad nad koos, kõrvuti paigutatuna tugevamalt. Vasakul “Alistumine”, paremal “Vastuhakk”. Just sellises paigutuses tekib nende piltide vahel korraga nii samastumine, kui vastandumine. Keha kui väljendusvahend, sõnumi kandja – samastumine. Keha poolt väljendatud konkreetne tunne – vastandumine. Modelli anonüümsus, ilma näota olek (nägu pole pildi tunde edastamiseks üldse oluline) – samastumine. Peegelpildis kompositsioon – vastandumine ja samastumine. Vastandumine toimub ka kummagi pildi enese sees, graatsilise ja hapra heleda inimkeha pehmete kurvide ning robustse massiivse tumeda basaldi rõhuvalt raskete sirgjoonte vahel.

Pildistatud on need kaadrid ühe septembrikuise esmaspäevahommiku esimestes valguskiirtes, päikesetõusu ajal. Aeg pole juhuslikult just selline valitud – kuna tegu on turistide seas populaarse kohaga, siis sellisel ajal on kõiksuguste segavate “kõrvalmõjude”, à la kaadrisse trügivad huvilised, konkureerivad fotosessioonid küll noorpaaride, küll lapselaste-vanaemade pildistamiseks jne, tõenäosus väiksem. Ilm oli pildistamiseks soodne. Kuigi taevas pea kohal oli üsna paksu pilvkatte taga peidus, pääses horisondilt tõusev madal päike selle all kenasti stseeni valgustama. Pikka sättimist ja timmimist ei saanud endale lubada, külm vulkaaniline kalju ja ookeanilt puhuv läbilõikav arktiline tuul, lühike paus peene vihmasabina vahel, üsna piiratud sobiva valguse kestmise aeg, saabuvad turistid – kõik see sundis tempokalt tegutsema. Pildistasin korraga kolmele filmile, ühele värvifilmile ja kahele must-valgele. Kahe must-valge paralleelne kasutamine andis teatava “tõrkekindluse”. Kui ühe filmiga midagi nässu läheb, siis on teine “varukoopiaks” olemas. Kusjuures need kaks kaadrit ongi erinevate filmide pealt. Kuigi valgus oli pidevas muutumises, polnud selle mõõtmisele aega väga kulutada. Esimeste kaadrite juures ja vist korra veel võtsin punktmõõtmisega näidu modelli keha pealt ning üldiselt lihtsalt korrigeerisin säri tunde järgi vastavalt sellele, kuidas valgus paisuvat tundus. Üldiselt on need filmid väikeste särivigade osas piisavalt tolerantsed, nii et kergemad möödalaskmised ei põhjusta mingit totaalset hävingut. Keda huvitab, siis kasutatud film on Kodak Tri-X 400 keskformaatfilm (tüüp 120), ilmutiks Kodak XTOL 1+1.