Ühe pildi lugu 19

Pildi ja loo autor Age Peterso

 

Üks mu lemmikfotograafe, Prantsusmaal pesitsev Alexei Vassiliev (Alexei kodukas) on oma portreede sarja kohta öelnud, et pildistades neid inimesi sai ta teadlikuks mõiste ’täpsest hägust/udususest’: „a precise blur“.

Siis, kui keerata fookusteravus maha, just sel hetkel mil kaader muutub järjest ebaselgemaks ja raskemini hoomatavaks, muutub ühtäkki pildistatava olemasolu pildil eriti teravaks. 
Mõistsin, et täiuslikku või täpset udusust ei olegi nii kerge saavutada. Leida see tasakaal  selguse ja ebaselguse vahel, sealjuures kaotamata objekti ja tuua absoluutse fookuse puudumisega esile puhas ja selge emotsioon inimesest või olukorrast.

Aga kuidas oleks mõne muu objektiga? Ruum? Tänavalatern? Maja?

Kuidas oleks välja tuua maastik?

Minu jaoks on kõik õhtul/öösel tehtavad pildid väljakutse. Kuna hämaruses puudubki puhas teravus, siis leida see hetk kus otsida  seda ’selget ebaselgust’ on palju, kuid leida see hetk mis kõneleks ka minuga ei olegi nii kerge J

See pilt on tehtud ühel oktoobri õhtul kella kuue paiku, teel Kasepäält Tartu, auto kõrvalistmelt ja sõidu pealt. Tahtsin saada pildile hämarust, kulgemist ja aega, abiks võttes lisaks konstantsele liikumisele ja pikemale särile just selle müstilise  „precise blur’i“

Peale mitut katset  sain lõpuks kätte oma õhtuse teekonna, mil varjud venitavad puud kõrgemaks, metsa tihedamaks ja tee pikemaks.

Hetk, kui õhtupimedus tuleb aegamisi ja mähib end lõpuks kõigi ümber pehmelt kokku.

 

Siin ta siis on. „Kui saabub öö“