Pildi ja loo autor Kati Raudsepp.

Käin sageli lühikestel fototrettidel kodukandis Harjumaal ja teen seda reeglina üksi. Varasemalt õnnestus ka mees romantilise päikeseloojangu ettekäändel kodust välja meelitada, kuid peagi ta mõistis, et see tähendab ainult lõputut minu järel ootamist. Küll aga saan temalt alati kaasa rohkesti hoiatusi stiilis “ära sinna äärele roni”, “seda väikest kahtlast teed pidi ära sõida” jne. Seni olen neisse pehmelt öeldes pinnapealselt suhtunud. Sel päeval plaanisin minna oma lemmikkohta Paldiskis, Pakri poolsaare tipus. Mind köidab see tohutu avarus, mis sealt avaneb. Ilm oli ilmselt selle talve kõige heitlikum, vaheldudes väga kiiresti. Kodus jäi jutt, et lähen rangelt ainult tuletorni juurde. Enne sinna jõudmist otsustasin aga siiski läbi põigata kohast, kus läheb trepp pankrannikust alla. Äsja oli olnud hästi tihe lumesadu ja see väike tee, mida mööda sõitsin, oli kaetud pehme koheva lumega. Ilus oli sõita. Seni, kuni auto jäi seisma ega liikunud enam ei edasi ega tagasi, olles täiesti lootusetult selle ilusa valge vaiba all peitunud tohutusse lompi kinni jäänud. Kõndisin siis suurema teeni lootuses, et ehk möödub mõni auto ja saan abi paluda. Aga ei midagi. Täielik vaikus. Lõpuks ei jäänud mul siis muud üle, kui ikkagi oma kallile mehele helistada. Pärast üsna pikka sissejuhatust, milles kõige sagedasemaks väljendiks oli “ma ju ometi ütlesin”, lubas ta kohale tulla. Vahepeal oli taevas selginenud ja avanes vaade kaunile loojanguvärvides taevale. Just see, milleks olin sinna läinud! Tulles mere äärest auto juurde tagasi nägin kaugelt enda auto kõrval teist autot. Korraks tärkas lootusesäde, et ehk õnnestub mul tema abiga välja saada ja mees ei pea siiski kohale sõitma. Kuid see lootus kustus lähemale jõudes ja juhti tema auto kinnijäänud tagaratta juures askeldamas nähes. Ka tema oli tulnud pildistama ja seda ilusat petlikku valget teed pidi sõitnud. Mu mehe saabudes õnnestus meil esmalt see teine auto välja saada ja siis tema abiga lõpuks ka minu auto. Sõnu “Paldiski” ja “pildistama” ei kasuta ma nüüd kodus üsna pikka aega koos ühes lauses.