Ühe pildi lugu 88

Pildi ja loo autor Aivo Oblikas.

Mulle meeldib peaasjalikult pildistada loodust, kuid samas lisab teatud mõttes vürtsi halli igapäeva infrapuna fotograafiaga katsetamine.  Suvel ootasin ilusamat värvilisemat päikeseloojangut, et minna ka pildistama meie kõikide poolt juba tükkideks pildistatud Raketat. Siis, kui tundus et antud õhtust rohkem enam välja ei pigista, tekkis mõte proovida teha veel üks infrapunafiltriga pilt. Kasutasin 720 nm filtrit, mis  oma olemuselt on juba päris pime. Kuna ka loojang oli juba päris pime venis säriaeg väga pikaks. Huvitavad pilvemustrid ning loojanguvärvid teavas tekitasid pika säriga teatava maagia fotole. Vaadates seda punast lõpptulemust oli see just selline foto, mis lausa nõudis sealt teatud hinge väljamudimist.  Mängisin fotoga arvutis päris pikalt kuni jõudsin sellise lõpptulemuseni, kus enda silma jaoks see hing just rääkima hakkas. Selle foto teeb minu jaoks eriliseks seik, et see foto on väga vastuoluline. Sama palju kui on neid, kellele see meeldib, on ka neid kes eelistaks punast tulemust ja näevad värvilises pigem läbikukkumist. Lahe ongi näha, et on inimesi, kes ütlevad, et see värviline on täiesti imeline ja siis ütlevad teised just sama punase kohta, laites värvilist maha. Panin proovi mõttes mõlemad fotod ka suurde rahvusvahelisse infrapunafotograafia gruppi ning huvitav oli näha sealt täpselt sama lõhenemist kaheks. Minu jaoks iseloomustab see arvamuste kahestumine hästi inimese silma ja ilumeelt. Nagu juba vanarahvas rääkis – ilu on vaataja silmades.  Tänaseks on värviline foto jõudnud alumiiniumile trükituna Norrasse ühe seina peale.