Ühe pildi lugu 8

Pildi ja loo autor Jaak Kikas

Ükssilm

Pildi valik selle saamisloo rääkimiseks oleks olnud keeruline ülesanne, seda vaatamata kirjutaja suht lühikesele pildistajastaažile, kui mitte üks hiljutine juhus ei lubaks rääkida … juhusest fotograafias. Alustades aktiivse pildistamisega (aga sellest saab tuleval suvel alles kolm aastat), märkasin, kui ohtlikuks tegevuseks muutus autosõit. Silm ei püsinud enam teel ja liiklusel vaid haaras tee kõrvalt mööda libisevaid kaadreid. Enamasti nad mööda libisevadki, sest pole kohta, kus pidada. Rääkimata sõidust liinibussiga, mis ei hakkagi ju sellise soovi peale peatuma. Pole seetõttu vist kohta, kus ma oleksin rohkem “fotograafilist kahetsust” tundnud kui Tallinn-Tartu maanteel, mida on suht palju sõidetud nii liinibussiga kui ise roolis olles, kust aga põnevamaid pilte peaaegu pole. Kuigi on meeles nii mitmedki vapustavalt kaunid hommikud päikesekiirtega läbi kaasikute Laeva ja Puurmani vahel, päevased udud pea kogu tee vältel, kus värvid kaovad ja … veel ja veel. Aga juhus tuleb, kui oled valmis seda tabama. Ja selleks on lihtne moodus – vedi kaamerat kaasas kus vähegi võimalik. Kuigi see on tüütu ja tülikas. Lõppeva veebruarikuu 19. päeval tuli sõita Tartust Tallinna tellitud bussiga, kus õnnestus istuda bussijuhi taha kõrgele istmele. Asfalt oli paljas, aga juba Tartu lähedal hakkas tuisku üles kiskuma. Esialgu oli see pinnatuisk ja valged lumekeeled mustal asfaldil lõid mulje sõidust voolaval veel. Muidugi oli kaamera kohe käes (ta oli kaasas!) ja kukkusin läbi esiklaasi klõpsima – pärast piltidel oli see vee peal sõidu mulje veelgi tugevam (neid pilte saab näha nt siit: http://thingsialmostremember.blogspot.com/2012/02/hard-road.html ). Bussijuht (lahe mees oli!) püüdis esialgu selja taha vaadata, et mis naljakad klõpsud sealt kostavad, aga ütlesin ise siis, et nii ja naa. Tuisk aga tugevnes ja algas ka lumesadu, mis nähtavust juba tugevasti piirama hakkas. Kaugused kadusid. Ja siis tuli ka siinkohal tutvustatav pilt. Kes ise taolise ilmaga roolis olnud, teab, mida selline sõit tähendab, liiatigi veel Tallinn-Tartu maanteel. Seda meelolu annab vast ka pilt edasi. Õnneks kaob ära ka vastutuleva “ükssilma” numbrimärk – muidu peaksin mõtlema, et kas ma ehk kaasliiklejat politseile inkrimineerivat süüdistust üles ei riputa. Läbi autoklaasi pildistamisega on nagu ta on (ja pisut on see ka sellel pildil täheldatav), õnneks olid ilm ja valgustustingimused sellised, et see eriti tulemust ei riku. Ja tagantjärele võib vaid imestada, kui mitme soodsa asjaolu kokkusattumise tõttu see pilt teoks sai. Ja mõelda, millist kahetsust oleksin tundnud, kui kaamerat poleks kaasas olnud. Ah-jaa: Canon EOS 500D ja EF-S 18-200, järeltöötlus ACDSee Pro 3.