Ühe pildi lugu 79

Pildi ja loo autor Peeter Sirge.

Üks olulisemaid pilte mu elus.

Tegelikult on väga olulised kõik pildid, mis just praegu kohe aparaadi seest tulevad, aga üks on kuidagi teistest tähtsam. Juba kümmekond aastat sügeleb hinges, parem oleks kui selle pildi sünni kirja ka panen.
Ühel hetkel hakkasin fotokaid ehitama, aga see on eraldi teema. Olin juba mõned valmis saanud. Näitasin neid ka, kes vaadata tahtis, mõned sõbrad tuttavad ikka tahtsid. Mõni noogutas tunnustavalt, mõni kehitas õlgu. Ühel hetkel panid sõbrad pead kokku ja tegid avalduse – järgmise kaamera pead sa tegema linnupuurist. Nalja kui palju. Asi unustati, aga mulle jäi pisik sisse.

Mingil ajal, mingil põhjusel, mingis koduträni poes kolades jäi silma üks täiesti mõtetu asi. Isegi nii mõtetu, et hakkasin kahtlema selle tegija tervises. Ostsin ära ja tegin sellest fotoka. Muuks kui fotokaks see asi ju ei kõlvanud.
Ja siis jõudis kätte maailma esiettekanne. Ühel Osmussaare fotomatkal lõkke ümber olevatele fotograafidele sai sellest asjast tehtud fotoaparaat ära näidatud. Nalja kui palju. Hommikuks oli kõik unustatud, mina läksin aga pilti tegema. Tegelikult läksid kõik, selleks saarele tuldigi, aga minul oli oma missioon, asjaga pilt teha. Jõudsime oma käiguga siis sinna, kuhu Osmussaarel ei saa mitte jõuda, kiriku varemeteni. Rootslased olid just kellatornile tellingud ümber ehitanud, paremat motiivi asjaga pildistamiseks ei ole olemas. Fotokas statiivile, statiiv seepärast, et arvutuslik avaarv on 115 ja kadreerima. Kuidas kadreerida fotokaga, millel pole pildiotsijat. No ei sobinud disainiga. Ja objektiiv ei ole kaadri tsentris. Aga nüüd oli hilja, kadreerida oli vaja. Kadreerisingi oma arust. Säritasingi, säriaeg sekundites. Punn ette, pill kotti ja unustatud.
Mõni aeg hiljem. Ilmutist filmijupike välja võetud, vastu valgust vaadatud ja silme ees PILT.