Ühe pildi lugu 7

Pildi ja loo autror Tuuli Pilvisto

Veel kaheksa, üheksa aastat tagasi oli pildistamine minu jaoks, kuidas ütelda, praktiline tegevus. Omades head seebikarpi, klõpsisin suhteliselt sihitult. Lapsi, sündmusi elus, vahel ka üsna mõtlematult mõnda vaadet, huvitavat hoonet. Tegelikult on mul hea meel – perekonnaloos ja mälestuste elustamiseks on neil seebikapiltidel hindamatu väärtus.

Ühel raugel suvepäeval lonkisin Lahemaal. Seebikas kaasas. Imekaunid kordatehtud mõisakompleksid, Elegantne Palmse, toekam Sagadi. Pilt, pilt, pilt. Mõisahoone, lilled, tiik. Ei erilist rahulolu pildistamisest, vaid lihtsalt mõnus olemine…..

Sel päeval hakkas päike juba loojuma, kui kõndisin veel Palmses, pargis, mis läks sujuvalt üle kauniks metsaks. Helerohekuldsed kiired langesid väikesele tiigile, õhk oli suurt suve täis.Viimane klõps ja unustasin fotod, tahtsin süüa.

Kodus pilte vaadates jäin põrnitsema viimast pilti. Seal oli minu meeleolu, mis mulle vastu vaatas, see oli minu suvi, sellel pildil. See oli A.Tšehhovi “Kirsiaed”. Hobuste lasipuu, lahkunud aadlikud, känd sümboliseerimas maharaiutud kirsipuid.

On raske seletada, miks just see foto tekitas minus tunde, et pildil peab olema “miski”. Tänu sellele klõpsule tekkis murdepunk. Teadlikum vaatlemine, õnnestub see siis alati, või mitte…..