Ühe pildi lugu 65

Pildi ja loo autor Pääro Metsand

Vöödiku lugu.

Olen vaadanud aastaid kerge kadedusega mandril baseeruvate loodusfotograafide pilte talvistest külalistest – vöötkakkudest.
Hiiumaale satub neid tegelasi sedavõrd harva, et tore, kui mõni linnuvaatleja saab teatada, et on nähtud, kuid seda, et mõnele fotograafile siin silma jääks, juhtub üliharva.
Möödunud aasta oktoobris sattusin hommikul rabast tulles aga ise kakule peale. Head kaadrit ei õnnestunud saada, kuid vähemalt tekkis lootus, et ehk jääb kauge külaline pikemaks meie saarele pidama.

Järgnes neli pikka kuud, mil sõitsin üle paari päeva kõik rajad läbi, kus ta peatuda võiks. Üksikud kauged nägemised, udused pildid ja ei miskit sellist, mis pisutki hinge hõiskama paneks.

Ühel külmal märtsihommikul jäin liigendatud põllumassivide metsaäärsesse nurka pisut pikemaks istuma, vaadates kaht rebast, kel kevad meeles ja tegudes.
Ja siis ühel hetkel tundsin, et pean vaatama selja taha. Seal ta siis istus – minust vaid 15-20 sammu kaugusel puuoksal. Tulnud oli ta kakule omasel vaiksel lennul, tähelepanu äratamata.
Keerasin ettevaatlikult ringi, tõstsin kaamera ja tegin esimese klõpsu. Sai terav. Siis teise, kolmanda ja veel terve hulga igast ta peakeeramisest ja liigutamisest.
Ühel hetkel sain aru, et ma ei saa enam järgmise klõpsuga midagi paremat või erilisemat. Panin kaamera üle õla ja hakkasin vaikselt auto poole jalutama. Tema jäi.

Viis kodutee kilomeetrit möödusid mõnusa naeratusega suunurkades. Vahel lihtsalt peab kõik sobima.
Üks viimase aasta parimaid pildistamisemotsioone.