Ühe pildi lugu 48

Loo ja pildi autor Tiia Saart

Minu pulmade pildistamise järg on juba kahjuks sassi läinud aga arvan, et selle suve lõpuks kusagile sinna saja kanti võib see number jõuda. Palju emotsioone on alati kindlustatud. Selle pildiga  seonduv jääb ilmselt alatiseks meelde. Kuna tegu on väga lähedaste inimestega minule, siis olin seotud ka pulmade ettevalmistusega. Aitasin nõu ja jõuga. Seadsin ja sättisin dekoratsioone, kirjutasin, joonistasin ja mida kõike veel. Eelmisel päeva õhtul tundus, et kõik on täpselt nii nagu peab ja ka ilm oli palju lubav. Hommikul oli pilt “pisut” muutunud. Tuul tuhises mööda pulmapaika, pilve otsast tuli korraks ka vihmapiiska. Kõik mis sai lennata see ka lendas. Pruudi ilme oli suhteliselt murelik. Ilupilte tegemas käies juhtus päris korralik äpardus ka pruutkleidiga ja ühise otsusena kastsime me enne laulatust selle vette ja siis oli see ju vaja ka kuivaks saada. Arvake ära mis tunne võib pruudil sellises situatsioonis olla. Ega ümbritsevatel lohutajatelgi tore polnud. Kasutasime fööne ja õues puhuvat tuult vaheldumisi. Kell tiksus oma aega……nii, panin jälle kõik aksessuaarid laulatuspaigas ja külalistega pildistmiseks ehitatud nurgas  oma kohale……ruttu ka ise veel pessu ja kabedamad riided selga ja siis tuli mul see tunne, et just nüüd ma katken. Pidasin enesega läbirääkimised, et pean veel laulatuse vastu ja siis lähen heki taha ja nutan need pinged endast välja. Ja siis nad tulid selle punnvõrriga …..sel hetkel sain aru, et päev on päästetud. See oli lihtsalt nii naljakas!!! Pisarad, mis tulevad naerust, on eriti magusad 🙂 Ja pruut sai just sellised pulmad nagu ta unistanud oli.