Pildi ja loo autor Juli Suvi.

Minu jaoks kõige magusam pilditegemise aeg on seotud päikesetõusude ja -loojangutega. Kuna loojangud on enamasti sobivamal ajal, siis neid on mu kaamerasilma ette jäänud rohkem, kuid seda erilisemad on päikesetõusud, mida olen kogeda saanud.

Sedasi on ka selle kaadriga. Jaanuarikuus, mil see ülesvõte tehtud on, tõuseb päike teadagi üsna hilja ja nõnda saavad minusugused unimütsid ka ennast selleks ajaks, kui tuleb ennast pildistamisvalmis seada (ikka sobiva ajavaruga enne päikesetõusu, et ka tõusueelset valgus- ja värvide mängu kogeda), üles, riidesse ja õue.

Oli üsnagi kõrbe talvehommik ja nõnda läksin kodujärve kaldale lootuses saada kenasid kaadreid, päikesetõusust üle järvevee. Selle kandi pealt aga mingit erakordset elamust mul saada ei õnnestunud – taevas oli üsna pilvitu ja sellistes tingimustes mingit suuremat laadi vaatemängu ei toimunud.

Küll aga otsustas loodus mulle pakkuda sootuks teistsuguse elamuse – järvest veidi eemal metsa all oli loodus kõik pärlitega kaetud ja kui päike sinna paistma hakkas, muutus sealne loodus täiesti muinasjutuliseks. Kõik säras ja sätendas ning silmal oli hulganisti ilu, mida nautida ja imetleda, kaamerasilmal, mida kinni püüda. Nõnda ma seal selle ilu sees siis kümblesin ning käisin täiesti endast ära. Kui ühel hetkel reaalsusesse tagasi tulin, siis oleksin justkui mitmeid tunde ära olnud, kuskil täiesti teises reaalsuses.

See mulle pildiretkede juures meeldibki, et kunagi ei tea, missuguseid üllatusi neil varuks on, missuguseid aardeid seekord pihku poetatakse.

Kuid, selle ülesvõtte juurde käib ka üks naljalugu. Kui ma siis oma pildistamisretkega ühele poole olin saanud ning asusin autoga edasi liikuma, ristus minu tee politsei pühapäevahommikuse puhumisreidiga. Peeti siis mindki kinni ning pandi puhuma. Alkomeetri näit oli nullis, aga isekeskis muigasin, et seda ei suuda nad mitte kuidagi tuvastada, et ma olen joobes sootuks muust – ühest täiesti erakordsest fotoretkest.