Pildi ja loo autor Ülle Kütsen.

Kõige rohkem meeldib mulle pildistamas käia suvistel varahommikutel, kui maailm on veel puhas ja inimtegevusest rikkumata. Ühel sellisel kaunil hommikul tuli minuga koos kõndima rebane. Tundus, et tegemist on julge loomaga, kes inimest väga ei pelga. Otsustasin kõndida rebase järel ja vaadata, kuhu me koos välja jõuame. Vahepeal püüdis rebane hiiri ja mutte või põikas sisse hoovidesse, et seal veidi pahandust teha. Ootasin teda sellel ajal viisakalt tee ääres, kuni ta omi asju ajas. Äkki suundus loom metsatukka ning otsustasin ka sinna talle järgneda. Tegemist oli rabaserval asuva pisikese metsasaluga. Vahel kaotasin reinu puude vahel silmist, kuid siis näitas ta mulle ennast taas ning lubas mõne pildigi teha. Äkki keset kanarbikku, keeras rebane pehmele samblale magama. Ma ei teadnudki, mida siis edasi teha. Ootasin jälle viisakalt veidi eemal,- ju on loomake väsinud ja tahab puhata! Logelesime mõnda aega koos. Aitäh kallis rebane, et õpetasid mind puhkama. Aeg-ajalt piilus rebane mind siiski ühe silmaga, kuid siis tukkus edasi. Viimaks ärkas üles ja läks edasi oma radadele… Sügisel läksin uuesti samasse metsatukka, kuid tuttavat rebast enam ei leidnud. Küll aga sain korjata pohli – rebane oli mulle kätte juhatanud suurepärase marjakoha.