Pilt ja lugu Roland Helerand.

Kontseptuaalne fotograafia on paelunud mind alates 2014. aastast. Pildistamise hetkel on mul tavaliselt juba valmis foto silme ees ning alati on ka mingi sõnum või emotsioon, mida selle pildiga jagada soovin. Tihtipeale kasutan enda ehitatud valgustust, nagu beauty dish ja softboxid, ning katsetan ka erinevaid taskulampe valgusega maalimise jaoks, vajadusel kohendan neid vastavalt vajadusele. Viimasel ajal oli kinnisideeks leida või kohendada enda maitse järgi objektiiv, mis annaks unikaalse ja muinasjutulise tulemuse – millega ma ka hakkama sain.

Lühidalt võib öelda, et minu jaoks algab foto sõnumist, emotsioonist või ideest, mis peas kummitab. Katsetused viin läbi kodus ja pildistama lähen kindla sihiga silme ees. 2017. aastal võitsin kuldmedali rahvusvahelisel fotovõistlusel, kus osales 84 000 fotograafi üle terve maailma.

Sellel fotol, mida teiega jagan on ka üks lugu, mitte küll päris selline sügava sõnumiga, vaid pigem humoorikas ja võibolla natuke inspireeriv, kuid seda fotot ma ei planeerinud…
See sündis niimoodi, et ühel laupäeva õhtul logelesin diivanil, koondasin mõtteid ja tipsutasin Martini kokteili, tundus, et ees oli tulemas rahulik õhtu vaadates naisega mõnda filmi või arutades lihtsalt maailmas toimuvat. Kuid see tunne möödus hetkel, kui mu naine tuli duši alt välja ja jalutas minu martiiniklaasi eest läbi. Ma nägin seda kaadrit oma peas kohe, kuid olles mugavalt diivanil, ei viitsinud ma oma fotovalgustust ja statiive kappidest välja otsima hakata lihtsalt katsetamise eesmärgil. Idee oli aga juba peas ja see järjest süvenes, kuniks mõtlemata ja ettekäändeid otsimata hüppasin diivanilt püsti ja hakkasin fotovarustust kappidest välja koukima. Naine oli muidugi hämmingus, küsides mitu korda, et mida ma teen jne.
Vastasin talle: “Seisa korra siin!” Asetasin täidetud Martini klaasi tema ette kohvilauale, sättisin säriaja ja kompositsiooni paika, kukutasin ühe oliivi ning “klõps” – täiuslik kaader! Noh, peaaegu täiuslik. Klaasist välja lendavad Martini piisad, mille tekitajaks oli klaasi kukutatud oliiv, ei olnud päris sümmeetrilised. Peale mõndakümmend katset, kohvilaua kuivatamist ja klaasi täitmist sündis pilt, mida nüüd teiega jagan. Naljakas kui juhuslikult võib üks hea foto sündida. Naljakamaks teeb aga asja see, et tegelikult ma pole suurem Martiini sõber, lihtsalt tol õhtul mõtlesin, et miks mitte… Ja kõige naljakam kogu selle loo juures üldse on see, et see on see sama foto, mis tõigi mulle kuldmedali.
Minu planeeritud töödega saate tutvuda SIIN. 
Head valgust!