Pildi ja loo autor Margus Osi.

„Lõplikult unustatud hinged”

Pean tunnistama, et minu lemmikžanr on loodusfotograafia. Kuna mu rännakud viivad mind nii rabasse, kui ka linnaparkidesse, jäävad kaamera ette erinevad kohtumised. Tavaliselt tuleb plaanivälised situatsioonid fikseerida hädapäraste vahenditega. Nii juhtus ka seekord ja kuna olin pika objektiiviga rebasejahil, sai see pilt purki mobiiltelefoniga.

Jalutades Rae vallas, Jüri kirikuaia äärt mööda, jäi silma antud ristihunnik. Läksin lähemalt kaema ja siin ta oligi- viimane märk kunagi lahkunutest, keda enam keegi ei meenuta ega vaja. See hunnik on muljetavaldav ja ristidelt lugedes killuke meie ajaloost, mistõttu kangastus mulle esimese mõttena Tallinnas nõukogude võimu poolt hävitatud Tööstuse tänava surnuaed. Nii hull asi õnneks polnud. Väike jalutuskäik kirikuaias ja leidsin ristide aluskivid, mis kenaks ümmarguseks klumbiks laotud. Kindel märk sellest, et surnuaiavaht on tubli mees ja pole kive niisama kraavi täiteks kasutanud vaid andnud neile austava koha, kuhu nad loodetavasti jäävad igaveseks. Pildistades lindu, keda ma ise määrata ei suuda, küsin ornitoloogidelt või kogenenumatelt nõu. Eesmärgiks on teada saada, kes on pildil. Sama lootsin teha Jüri kirikuaia ajalugu googeldades. Vasted puudusid ja helistasin kiriku kantseleisse, et oma uudishimu rahuldada. Sain vastuse ja võin seda ka Teiega jagada. Tegu on tõepoolest vanadelt likvideeritud haudadelt korjatud ristidega, mida vanarauda viia oleks ebaeetiline ja isegi kirik ei tea, mida nendega edasi teha. Nii nad seal siis kokku kuhjatuna seisavad ja eesmärki neil enam pole.

Kuidas sünnivad minu piltide pealkirjad? Lähen koju, tõmban mälukaardi sisu arvutisse ja pilti avades köhatan välja esimese arvamuse, mis pähe tuleb. Nii jääbki, sest kui vaatajal tekib samasugune esmane reaktsioon, on pilt oma eesmärgi saavutanud. Paljud riigid tähistavad surnute päeva, pannes kadunukestele toitu või küünla, et lahkunu saaks kodukanti tagasi pöördudes näha ja rõõmustada. Legendi järgi ei tule tagasi kõik hinged. Pole põhjust tulla hingedel, keda keegi ei meenuta, kellele ei panda almust ega küünalt. Neid pole enam kellelegi vaja.