Pildi ja loo autor Ringa Kedelauk.

Ühel talvisel puhkepäeva hommikul, kui sai pisut kauem magatud, märkasin magamistoa kardinaid eest lükates leevikesi. Öösel oli kibe tuul jooksutanud väljas lund nagu kõrbeliiva, nüüd aga oli imekombel päris tuulevaikne. Tasa-tasa langesid maapinnale pehmed, valged lumehelbed. Leevikese-isandad istusid uhkelt puuokstel – kenad mustad mütsid peas ja laulsid oma vaikseid laule. Vaevalt saab maailmas olla midagi veel kenamat!

Oleks vaid selliseid imelisi talvehommikuid rohkem, kui saab kodunt väljumata teha läbi avatud akna selliseid jäädvustusi. Tegelikult pole mul ka väljaminemise vastu loomulikult midagi, sest olen ilmselt lapsest saadik olnud veidi metsa poole. Juba varakult on mind tõmmanud loodusesse – metsa, aasadele-niitudele, putukate pärusmaale ja lõhnavate lillede embusse. Olen õnnelik, et läbi eelpool öeldu olen oma teekonnal jõudnud loodusfotograafiani, kus kõige enam naudin ma vaikseid üksiolemise hetki eelkõige looduse ja iseendaga ning alles seejärel mõtlen fotograafia peale. Kui läheb hästi, korjan  üles leitud ilu ning õnnega pooleks jagan ka seda ka vaatajaga!