Ühe pildi lugu 263

Pildi ja loo autor Robert Kask.

Olen juba aastaid keevat Tuhala nõiakaevu pildistada tahtnud. Küll pole peale sattunud ja kui olengi, on selle ümber alati palju huvilisi olnud. Otsustasin proovida pimedas, lootuses rahvamasse vältida. Teadsin ka, et peaaegu täiskuu oleks esiplaani valgustamisel pisut abiks, kuid samas valitses teadmatus selles, kas seesama abiline kaadrisse statiivi ja kaamera varju tekitab. Nimelt oli mul kindel plaan pildistada hiljuti soetatud ultralainurk-objektiiviga ja see võimalus oli seetõttu reaalne.

Kohale jõudes oligi suureks rõõmuks parkla tühi ja kogu koht meie päralt. Kummikud jalga ja otsejoones kaevu juurde vette. Esimese proovipildiga sai selgeks, et selle nurga alt kuu valgusest tekkiv vari kaadrisse ei jää. Olin juba mõnda aega võttenurki ja kompositsioone katsetanud, kui märkasin kaaslast oma mobiiltelefoni taskulambiga maja seinal olevat infotahvlit uurimas. Nägin selles huvitava pildi potentsiaali ja palusin tal poseerida. Paraku ei jäänud ma tema telefoni lambi külma valgusega pildil rahule. Andsin talle enda sooja valgusega matkalaterna ja palusin seista hoopis näoga kaevu poole ning seda valgustada.

Nii õnnestuski keevast Tuhala nõiakaevust oodatust erilisem pilt saada, millel lisaks peal ka Eestis elav türklane, kes seda loodusnähtust ööpimeduses esimest korda koges.