Autor Eleri Lopp-Valdma.

Hunt heinamaal

Sügiseks on hundikutsikad juba enam vähem täiskasvanud hundi mõõtu. Pildil olev hundikutsikas jälgib hoolega teisel pool heinamaad einestavaid kitsi. Kaks metskitse- sokk ja kits. Sellel heinamaal ma nägin neid kitsi pea iga kord kui seal käisin. Põllul käis einestamas tihedalt ka põdralehm ja vasikas. Kui suvel oli kõrge hein siis hundid seal heinamaal mulle silma ei jäänud, küll, aga märkasin seal väljaheiteid, sisse tallatuid radu ja mis seal salata ka metsast välja toodud prügi, millega kutsikad mängisid. Vanad läbiroostetanud ämbrid ja ka shampuse pudelid pakkusid kutsikatele huvi. Sügise saabudes, kui hein niideti, jätkasid hundid oma tavapärast rutiini. Heinamaale tuldi hetk enne loojangut välja. Mitte iga päev, aga aegajalt. Paarile sellisele hetkele õnnestus ka minul sattuda. Olin elus enne hunti näinud, aga need korrad jäävad kõige eredamalt meelde. Jälgida neid distantsilt ja vaadata nende loomulikku käitumist- fantastilised hetked. Hundid mängisid, kukerpallitasid, jälgisid ümbrust, ootasid vanemaid, kaevasid mullamutiauke lahti, püüdsid hiiri. Kõige üllatuslikum minu jaoks oligi, et kitsed ja põdrad olid seal samas. Kõik loomad rõõmsalt koos.  Antud hetk, aga lõppes siiski nii, et hunt ehmatas kitsed minema. Nende mõlema suund oli üksteise suunas. Kitsed ei märganud hunti ja hunt kitse. Kui oldi üksteisel juba piisavalt lähedal, et mõlemad üksteist märgata, seisatasid mõlemad. Ka hunt põrnitses huviga. Kitsed panid jooksu, hunt jätkas oma teekonda.