Piltide ja loo autor Rain Nahkur.

Medusa

Ühel kenal hommikul potsatas postkasti palve Meeliselt, et äkki sooviksin veidi mõne oma foto sünniloost rääkida.
Enne, kui pildi juurde asuda, võib-olla oleks viisakas ka lugejaga tuttavaks saada. Mina olen siis Rain, pildistamisega kokku olen tegelenud tegelikult üsna pikka aega, kusagil sajandi algusaastatel sai omale esimene filmikere soetatud ning sealt alates on üle kivide-kändude vahel ka pilti tehtud. Portreepildistamisega tõsisemalt kokku puutusin alles paari aasta eest, kui laias internetimaailmas ringi uidates ja teiste fotograafide kaunist loomingut vaadates sai ka ise lõpuks julgus kokku võetud, et kui “nemad teevad, siis võiks ju ka ise proovida.” Ja nii ta siis läks…
Minu jaoks valik oli üsna lihtne, kuna see foto, mis sai peale sündi nimega “Medusa” ristitud, on juba omajagu tähelepanu näitusel ning paaril konkusrsil pälvinud, järelikult võiks olla õnnestunud. Miks foto sellise nime sai, on vast seda vaades juba üsnagi ilmne.
Foto enda lugu on tegelikult üsna lihtne ning stsenaarium tuttav üsnagi paljudele portreefotograafidele. Kuulutab internetis modelliks soovija eesmärgiga mõne fotograafiga koostööd teha ning mõne aja pärast sünnivadki juba fotod.
Nii juhtus ka tol korral, ehk nüüdseks juba üle aasta tagasi. Ühel õhtul kuulutas ühessotsiaalmeedia grupis Anu nimeline neiu, et on just endale uued punupatsid teinud ning otsib nende jäädvustamiseks fotograafe. Kuna neiu pisut eksootiline välimus jäi silma, siis otsustasin kirjutada. Peale lühikest kirjavahetust oli meil visioon paigas, mõtte jahu sees tantsimisest pakkus tegelikult Anu ise ühe võimaliku variandina välja.
Algne plaan oli tegelikult teha värvilist pilti, olin oma peas valguse setupi koos värviliste geelfiltritega juba läbi mõelnud ja kuna selliste fotode tegemisel abikäed võivad marjaks ära kuluda, siis assistendiks appi Johanna Hintsi (kes on ise ka muuseas suurepärane fotograaf), kaubelnud. Kokku lepiutud päeval siis saabuski Anu stuudiosse. Põrandale sai laotatud umbes viisteist ruutmeetrit musta ehituskilet, taustale veel must kangatüll riputatud, kilele kokku üle kümne kilogrammi parimat nisupüüli kallatud, valgus kiiresti üles sätitud ning võiski pildistama asuda. Üsna esimstest kaadritest alates sai selgeks, et värviline pilt ei tööta, põhjuseks see, et kasutada olnud välklampidel ei jätkunud lihtsalt piisavalt võhma läbi üsna tugevalt toonitud geelfiltri valgust edastada. Seega visioon veidi minu jaoks muutus ning vaimusilmas hakkasin otsima juba pigem mustvalget fotot. Peale mõnda tantsusammu, teatas Anu, et käib korraks koti juures ning tiris endale peale ka nahast rakmed, millest polnud meil eelnevalt juttu olnud. Need aga sobitusid stseeni nagu valatult ning paar hetke hiljem oli meil käes foto, mille ma välja valisin.
Siinkohal tahaksin südamest tänada modelliks olnud Anu ning abikäteks olnud Johannat. Oli suurepärane õhtupoolik!
Kui aga kellelgi on soov tulevikus minuga koostööd teha ja midagi põnevat luua, siis olen internetist ja sotsiaalmeediast leitav ning minu postkast on alati avatud.