Piltide ja loo autor Elina Mellov.

Karantiin. 25 märts

12 märtsist ja isegi enne seda oleme koristanud aias: korrastanud taimi, riisunud. Tassisime komposti mulda laiali. Lõikasime õunapuid ja mände, vabastasime neid kuivanud okstest. Tegime lõket vähemalt kolm korda, kuna erinevaid oksi oli ikka väga palju. Saime üli palju aega veeta õues kogu perega, mida tavalises olukorras poleks saanud teha tegime nüüd.
Lõkkesse jäi päris palju tuhka. Kuna inimestega ei saanud kohtuda ja teha fotosessioone, aga pildistamissoov oli.
Minu inspiraatsiooniks oli Brooken Shaden, kes teeb vintage kleitides enese-portreid. Mõtlesin, et tahaks ka teha miskit vintage kleidis, pealegi mul oli ostetud eelmisel aastal Rahvusooper Estonia laadalt üks kleit, mida ma veidikene tuunisin enda järgi.

Ja siis saabus päev, millal aiatööd tegime ära, aga ei teinud väga pikalt. Taevas oli pilves. Mulle sobis, kuid päike vahepeal näitas ennast. Pigem just siis kui ma tegin pilte 🙂 Päike loojus, kuid tõusis külm tuul. Ja siis tuli mõte mulle pähe, et ma võiksin minna lõkkekohta lamama loote asendisse ja visata enda peale tuhka. Vahetasin riided. Panin ilusa valge body. Riideid väga polnud seljas, aga õnneks tuha sees lamada oli palju soojem. See koht oli ju maa sees ja tuul madalal väga ei liigu.
Panin kaamera taimerile, statiivile nii, et oleks näha ka veidi lõkkekohta ja lootes autofookusele. Proovisin erinevaid poose ja viskasin tuhka enda peale erinevatesse kohtadesse. Mängisin seal nagu väike laps. Külm üldse polnud. Oli põnev. Piilusin korra kaamerasse, pilt meeldis, ja läksin uuesti lamama. Proovisin nägu peita ära, käsi, tegelikult isegi minu pikkusega, 155cm, mina väga hästi ei mahtunud lõkkesse. Pigem napilt, kui et ruumi jäi üle.
Pärast olin kõik tahmane, juuksed olid pigem hallikad, body oli samuti hall. Kogu keha oli valget värvi. Isegi silmades oli tuhka, aga enesetunne oli väga hea. Külm üldse polnud, kuigi oli ikka külm tuul.
Koheselt istusin pilti töötlema.
Valisin välja 5 pilti, mida panin kokku. Lõplik pilt oli enam-vähem peas, kuid loomise hetkel, muutus aina selgemaks. Ja nii sai pilt paar tunniga valmis. Kuna kombineerisin erinevaid käsi, jalgu, tuha asetsust ja isegi pildi ääri, siis see võttis veidikene aega. Ühel pildil ei olnud rahul jala asetusega, teisel juustega, kolmandal oli näha pulti 😀 Kuna mina tegin ise endast pilti, siis pulti pidin kuhugi peitma. Vaene mina, oli pärast ka igast august tuhka imenud sisse, aga töötab siiani.
Lisasin mõned mõra tekstuuri, kuna pildi iseloomustus on “taassünd”. Need mõrasid, mis on pildid võib mõista kahel viisil: esimene: et olend pildil sureb või siis teine: olend paraneb. Mõlemad on õiged.
See on minu taassünd, kunstnikuna.
Meie saame ja peame looma, ka rasketel aegadel, tegelikult aga eriti siis kui on raske periood.

Lisatud nn “must materjal” millest sündiski foto.