Ühe pildi lugu 17

Pildi ja loo autor Silvia Pärmann

 

Arbuusikaupmees Omaanis Nakhali turul

Araabia poolsaar tundub koosnevat kõrbest, naftast ja maagaasist – millest näiteks Omaani naabritele Saudi Araabiast ja Araabia Ühendemitaatidest täiesti piisab luksuslikuks ja muretuks eluks. Õnnelik Omaani Sultaniriik on aga endale saanud lisaks kuhjaga rohelust, vaid naaberriik Jeemen pidi lopsakama loodusega olema.

Nakhalis, Omaani võimsaima kindluse ümber laiutavas linnas, ei paista see rohelus kusagilt välja. 38 kraadi sooja, tühjad kõrbenud tänavad. On aeg lõunaks, kuid peale arbuusi ei ahvatle ükski roog.

Nakhali turul virgub võimalike klientide lähenedes varjus külitanud meestekamp kiirelt ja kerib endale turbanid tihkemalt pähe. Väärikas mees ei ole kodust väljaspool kunagi katmata peaga ja kui nooremad mehed kannavad turbanit vaid pidulikemal hetkedel ja igapäevaselt väikest pealage katvat tikitud mütsikest, on vanahärradel turban alati kenasti peas.

Oma kaupa pakub viis-kuus meest, kuid minu süda on juba kaotatud – olen lummatud ühe kõhna vanamehe kiiretest noaliigutustest, millega ta arbuuse kohe söömiseks parajateks tükkideks raiub. Ja tema kõrvad! Minu kiusatus teda kõrvadest natuke sakutada on nii suur, et astun astun sammu lähemale.

Pole vaja osata araabia keelt, et teda mõista – loomulikult on tema arbuusid paremad. Sõnadega veenmisest loobub arbuusikaupmees kiirelt – ta tükeldab järjekordse arbuusi ja hammustab ilmselge naudinguga mahlase suutäie. Me lihtsalt peame mõistma, kui head just tema arbuusid on. Kiirelt kaob pool arbuusi tema põske.

Pole mingit kahtlust, me peame selle arbuusi saama! Ja eks see on tegelikult ainus tee maailma parimaid arbuuse saada. Isegi rohelises Omaanis on viljakat pinnast vaid üks protsent, suurem osa kõigest, mis terrassidele rajatud põlduded ja aedades kasvab süüakse ära kohapeal, ekspordiks ei jää suurt midagi.