Piltide ja loo autor Raul Harro.

“MUSTRÄHN”

Minu pildilugu saab alguse hoopis tetredest.

Kevadel on tavaks saanud tedremängu pildistamine. See on tegelikult väga kurnav füüsiliselt.
Pean silmas seda, et ärkamine toimub juba kell 2.30 öösel. Kiirelt termos täita kohviga, mõned võileivad ja sõit alata. Varje asub Tallinnast tunnikese sõidu kaugusel.
Varjesse on vaja jõuda juba pimedas, et olla kindlasti enne linde kohal. Mäng algab juba pea tunnike enne päiksetõusu. Kõik see unetu olemine ja kilomeetrike märjas rabas pimedas jalutamine tasub end ära kui päike puudeladvalt välja piilub ning raba muutub kui supipotiks. Ümberringi enda positsiooni eest võitlevad isased kes mulisevad ja jõudu katsuvad omavahel, et näida just kõige tugevam paariline emasele. Sel hetkel oled unustanud kõik – une ja külma mis vaikselt on pugenud nahaalla. See on see hetk kus unustad argipäeva ja tunned end vabana olles keset looduse ime.

See on ka üks põhjustest miks mina looduses käin, mitte ei istu umbses stuudios, et korjata raha kokku. Loodus on miskit mis annab palju jõudu ja energiat juurde. Kogu see mäng kestab vaid 1-2 tundi ja siis linnud lendavad mänguplatsilt ära kas puhkama või sööma. Vaikselt asju kokkupakkides võib varjest ära minna. Päev on poisike veel. Kell on selleks hetkeks kui varjest väljun saanud 8.30. Nüüd saab minna otsima põtru, kitsi või linde. Sõidan tavaliselt vaikselt kõik metsasihid läbi, et äkki on veel mõni loom liikvel. Ühe sihi lõpus ongi üks põder. Teen kaugemalt pilti ja lähenen, et kas seal on mõni soolak või läbib seda lõppu seal nn. nende teerada. Äikitselt märkan, et üle raiesmiku lendab musträhn ja maandub kõrval olevale haavapuule. Märkasin see on värskelt valmiv pesa. Milline tore õnn.

Pesakoopa uuristavad nad ju suhteliselt madalale kuni 10 meetri kõrgusel. Mõtlen, et jälgin mis siin pessajuures toimuma hakkab? Meenub kunagi ammu RMK metsapiknikul väike fotojutt Sven Zacek loost rähnidest, kus mainis, et inimese kohalolekul nad pesa juurde ei tule. Endiselt pole ma autost veel väljunud ja nn end reetnud. Võtan selle riski ja maskeerin end autosse ära ning teen proovi. Ei pidanudki kaua ootama mil rähn naases pesapuule.

Üllatus oli see minujaoks, et pesa polnud veel valmis. See oli tore jälgimine kui üks lindudest oli juba pikalt uuristanud ja väsinud hõikas ta kaaslast, et nüüd vahetust palun. Pesa vaja ju ruttu valmis ehitada. Ja oligi ootamatult ma seal veetnud nendega aega oma 3h. Nüüd sai saatuslikuks mälukaart mis oli täitunud. Kiirelt vaatasin parimad tedrepildid ära ja kustutasin üleliigse või korduvad kaadrid. See oli küll julm otsus aga olen plaaninud veel minna tetresid jälgima seega väga kahju polnud video klippidest mis filmisin. Teen veel pilte, kuidas puhastavad pesa, sain ka lõpuks lennupildi.

Kasutan 300mm toru ja 2x konverterit seega palju ruumi kaadris pole. Jah, saaks ka ilma, aga kaadrisse jäänuks liiga palju lisarisu (minuarvates). Seega õigel hetkel päästikule vajutada peab valvas olema. Kaamera ju paigas seda ma ei taha liigutada. Olles juba pea 4 tundi seal istunud sai saatuslikus ka kaamera akud. Mõlema kaamera akud on tühjad. Just siis kui hakkab valgus mõnusaks muutuma pean lõpetama, sest akusi enam pole. Kindlasti lähen seda paarikest veel jälgima. Varsti munad ja siis pojad. Haudumine kestab 12…14 päeva ainult. Kindlasti teen seda nii, et minimaalselt segan nende tavatoimetusi. Ei tahaks ju rikkuda suurima rähnalise juurdekasvu. Ja nii ongi saanud kevadest ülikiire aeg loodusfotograafidele. Tean, et varsti on ka kanakullil munad koorunud. Niipalju toimetusi. Kas jõuan üldse igalepoole? Kui nüüd vaid tervis vastu peaks ja viirusega pihta ei saa.
Hoidkem tervist ja järgmiste lugudeni.