Ühe pildi lugu 12

Pildi ja loo autor Urmas TartesEelmise suve lõpus planeerisin ühte põnevat projekti looduses. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et juuresoleval pildil ei ole antud projektiga midagi pistmist.
Kui kokkulepitud päev kätte oli jõudnud, helistas üks modellidest ja küsis, kas ikka toimub. Kuna mul ei olnud järgneval nädala ülearu palju aega, otsustasin siiski proovida. Vihma sadas ja päike oli mattunud kuskile kaugele kaugele paksude vihmapilvede taha. Võtsin modellid peale ning asusime Tallinnast välja ühte minu viimase aja lemmikkohtadest teele. Autos oli mitmel korral teemaks, et kas ikka on mõtet minna, vihmasein muutus üha tihedamaks. Lootsin sisimas, et äkki ikka tõmbab pisut tagasi ja annab mõne minuti pildistamiseks. Jõudsime minu salakohta, u 50 km Tallinnast, vihma veel sadas, kuid nüüd juba oluliselt vähem. Panin siiski välgud kilekottidesse pakendatult valmis ja tegime mõned klõpsud. Loobusin ideest, milleks sai tuldud, kuna konseptsioon oli olnud absoluutselt midagi muud, aga kuna sai juba kohale tuldud, siis kasvõi modellidele paar pilti tuli siiski teha. Oli märg, külm ja vastik, pildid olid absoluutselt värvitud, see võttis pildistamise tuju kõvasti maha. Umbes kolmveerand tundi hiljem otsustasime koos, et pole mõtet pingutada, kui ikka midagi ei tule. Kuivatasin ja pakkisin fototehnika ning võtsime suuna tagasi Tallinna poole. Projekt tuli edasi lükata.
Olime umbes 10 minutit metsa vahel sõitnud, kui äkki ühe järjekordse kurvi tagant midagi müstilist avanes. Silmipimestav valgus täpselt puude latvades tumedate vihmapilvede alt, mis peegeldas pea sama eredalt ka tumedalt märjalt asfaldilt vastu. Ma ei suutnud end enam hetkekski tagasi hoida ning peatasin auto, kahmasin pagasnikust kaamera ja tegin ühe proovipildi suvalise helkurposti suunas. Kogu see ilu jäi ka pildile. Pärlendav paduvihm, meeldiv kontravalgus ja sügavad värvid. Õnneks avaldas see valgusemäng ka modellidele muljet ning sain pildistada ka muud kui helkurposti. Pärast mõnd klõpsu suvistes kleidikestes tundus, et sellest sessioonist on võimalik veel rohkem võtta.Astusime sõna otseses mõttes kaks sammu asfaldilt kõrvale rohu sisse, täpselt nii palju, et maantee pildile ei jääks ning tegime ka veidi julgemaid pilte. Loomulikult tasub ära märkida veel, et tegu ei olnud väga kõrvalise teega ja iga paari minuti tagant vuhises mööda mõni auto. Reaktsioonid olid erinevad, kaks imeilusat nümfi teeääres pani mõne aeglasemalt sõitma, mõne tuututama, meile tekitas see loomulikult ärevust ja mõnusat emotsiooni. Loodan, et antud pilt annab natukenegi edasi seda emotsiooni, mis seal pildistades ja ilmselt ka poseerides tekkis.
Sellist emotsiooni, valgust ja kohta ei ole võimalik ette planeerida. Küll aga võib selline võimalus avaneda, kui selleks võimalikult tihti maksimaalselt valmis olla.

Parajalt pika säriaja kasutamine on klassikaline võte liikumise salvestamiseks. Nii polnud ka siin vaja väga palju mõelda. 1,3 sekundit säriaega jättis sipelgatest kena udukogude voogamise. Selle saavutamiseks seadistasin kaamerale võimalikult madala ISO tundlikkuse ja avagi tuli parasjagu kinni panna.

Sipelgapesa juures askeldades tuleb arvestada veel ühe erilise asjaoluga. Sipelgapesast väljuvad mitmed teerajad. Oma seismise koht ja statiivi jalgade koht tuleb valida teeradade vahele. Muidu on halb nii pildistajal kui ka sipelgatel. Loomulikult ei saa varjata sipelgatele paistvat päikest. Kui sipelgatele langeb vari, siis kolivad nad oma sagimise kiirest varjust ära päikese kätte.

Tehniline info:

 04.04.2012.

 Kaamera: Canon EOS 5D Mark III

 Objektiiv: EF180mm f/3.5L Macro USM

 Ava: f/18

 Säriaeg: 1,3 s

 ISO: 50

 RAW faili ilmutasin Adobe Camera RAW 6.7-ga.