Piltide ja loo autor Jaana Muna.

„Üks foto“ on minu jaoks liiga suurt professionaalsust nõudev ülesanne. Seetõttu las olla hunnik fotosid, mis tõestavad, et inimesed on ilusad ja head ning nende ilmed on piiluaugud nende olemustesse. Mina pildistajana sooviksin nad nendel hetkedel jäädvustada, kui nende ilu ning headus või olemus või hetkeemotsioon ilmekalt väljendub. Selleks ei ole vaja muud, kui teha miljon viletsat fotot ja valida neist ettenäitamiseks välja kõige vähem viletsad. Selgitada pildile jääjatele ja pildile jäänutele, et ei ole olemas koledat inimest, on halb fotograaf. Me võime koos juhumodelliga mängida, et pildile jäänud emotsioon väljendas midagi enamat, kui kinga sees olevast kivist tingitud valu või meeldetulnud ropp nali.
Sel moel see reporterihingega pildistaja hiilibki avalikel üritustel ringi pikima toruga, mida ta endale rahaliselt lubada saab, ja teeb professionaalset nägu ning püüab kinga sees olevaid kive ja suuri armastusi piltidele, eesmärgiks see, et saaks oma üüratust kaadrimäest õhtul teha valiku, millega piltidele jäänud inimesed võiksid rahul olla. Ehkki nad enamasti ei näe neid fotosid mitte kunagi.
Fotod on tehtud Viljandi folgil ja Leigo järvemuusikal, kus paljude inimeste tunnete kammitsetus ja „kivikesed kingadest“ vaibuvad ning hajuvad ajutiselt.