Loo ja piltide autor Aiki Järviste.

Vaba päev ja Tallinnasse sõit. Istun bussis, otsin ideed. Mul on vaja näituse seeriasse „Jaht“ veel üht fotot alapealkirjaga „võim“. Mõte liigub krooni kasutamise suunas. Ei leia kuidagi sobivat objekti. Järgmine mõte on marionett nukud, kui manipuleerimise sümbolid. Võim ja manipuleerimine on tihedalt seotud. Jah – Nukuteatrimuuseum! See jääb tee peale, seal kindlasti on nukke ja kroone.

Kui muuseumi ukse taha jõuan selgub, et on esmaspäev. Seisan ja jõllitan kinnist ust. Otsin uut mõtet. Tuleb hoopis naisterahvas ja hakkab ust lukust lahti keerama. Tardun. Ei söanda kohe sammukest astuda. Kohe kohe ta kaob ukse taha……. Ei kao. Võtab hoopis telefonikõne vastu. Andis mulle aega hetke võimalusest aru saada. Telefoni kõne lõppeb ja mina olen end piisavalt kogunud, et ligi astuda ja oma soovi ja mõtet selgitada. Naine kõhkleb. Tal pole mind voli lubada. Taandun. Ta mõtleb ümber. Kutsub sisse, ma saan ju vaadata, kas üldse on midagi sellist, mida pildile soovin. Et teaks, kas on mõtet tagasi tulla. Jah on. Marionetid on kohe ukse kõrval. Naine helistab muuseumi juhatajale. Ei saa kätte. Valmistun jälle lahkuma. Naine helistab uuesti. Ühendus luuakse. Nõusolek antakse. Enne piltide kasutamist peab neid näitama. Pildistan läbi peegeldusi täis klaasi. Tänan. Lahkun. Kodus teen valmis tsüanotüüpiad. Lasketiiru märklaudadele, sümboliseerimaks seda, mida inimesed oma tumedaimatel hetkedel jahivad. Saadan muuseumile. Vastus on kiire EI. Nukumeistri jaoks on nukud kallid ja armsad. Neid tuleb kaitsta. Tulistamise mõtegi pole lubatud. Jah, nõustun. Mõistan. Nukk on meistri osa – meistri hinge ja tahte ja võimekuse väljendus. Nii kaua kuni meistri ja nuku vahel on koostöö ja austus…. niikaua ei saa vihjata inimloomuse nõrkustele. Kuid kui tegemist on inimestega, teisel on oma hing olemas, siis usun ma tema omaenda tahtesse ning võimekusse oma tahet teostada. Leian pildiseeria jaoks uue pildi. Krooni. Vana ja viltuse. Vana riidest vene karu peas. Nuku pilte lubatakse kasutada ainult originaalpiltidena. Jäävad ootele.

Nii palju imelikke juhuseid nende nukkudega ja nüüd ei midagi. Ootavad.

Varsti selgub, et on vaja pilte näitusele „Arhitektoon“. Küsimus: kas kõik peab alati olema selle sõna otseses mõttes või võib teha ka kaugeid ja ülekantud seoseid? Arhitektuur kui mille iganes planeerimine, kavandamine, mõtetes üles ehitamine. Nukk ehitatakse ka üles…. Nii et teda oleks hea juhtida, liikuma panna. Et saaks teda panna tegema asju, mida talt oodatakse. Nukkude kõrval lähevad näitusele ka arhitektooni fotod – arhitektuuri elemendid, abstraktsioonid, ilma autoritele või hoonetele tervikuna mõtlemata. Need viimased on vaatajale vähemalt arusaadavamad.

Teema ei sega, kui pildid on olusid arvestamata ise mu juurde tulnud ja tahavad püünele pääseda.