Rääkimata lugu 18

Lugu räägib Lii Ranniku.

Ararat

Ararat on armeenlaste püha mägi ja rahvuslik sümbol, mis täna asub Türgi territooriumil. Noa laev olla pärast suurt üleujutust kinni jäänud just Ararati nõlvale. Kõrgust on mäel 5137 meetrit, mis lubab madalal maal kasvanule korralikku peavalu, aga võib ka põhjustada tõsise mäehaiguse.

Esimene laager

Matkajad tuuakse bussiga mäe jalamile 2150 m kõrgusele. Siin laaditakse suurem osa varustust hobustele ning meile jääb kanda vaid ühe päeva kraam. Esimese matkapäeva pärastlõunaks jõuame 3400 m kõrgusel asuvasse alumisse laagrisse.

Aklimatiseerumine

Teine matkapäev kulub organismi harjutamiseks kõrgusega. Jätame voodid tegemata, ronime rahulikult umbes 4000 m kõrgusele, lebotame seal veidi ja tuleme vaikselt alla, samasse laagrisse tagasi. Meid saadavad kohalik giid Saffet ja tema mägikoer.

Ülemisse laagrisse

Kolmandal päeval tõuseme 4200 m kõrgusele teise laagrisse, hobused veavad sinna ka meie telgid, madratsid, joogivee ja toidukraami. Pärast varast õhtusööki poeme telkidesse, et ärgata juba kell üks öösel ning asuda läbi pimeduse ja tuule Ararati tippu ronima.

Tipp

Tiputõus tähendab umbes 6 tundi turnimist üles mööda üsna järsku nõlva. Meeletu tuul kord surub meid vastu mäge, siis jälle tahab lendu viia. Kõrgemal kohtame lumelaike ja jäätunud ojasid, mis teeraja libedaks muudavad, ka joogivesi pudelis jäätub aegamisi. Lõpuks tõuseb päike andes uut jõudu ja lootust. Tipp on kaetud kõva lumekoorikuga, sellel kõndimiseks seome saabaste külge ‘kassid’ ja nii läbime viimase tunni oma tõusuteest. Mis päris tipust meelde jäi? -Tuul ja jõuetus.

Laskumine

Mõnes mõttes kergem, mõnes mõttes raskem kui tõus. Jalad on pehmed ja tuleb olla ekstra ettevaatlik, et mitte komistada, kiviklibul libiseda, kivirünkadel jalga väänata. Väike valearvestus ja hüppeliiges teebki krõks. Öine adrenaliin lahtub ning vahepeal kadunud peavalu hiilib tagasi. Kell 9 oleme siiski juba all ja kukume telkidesse poolelijäänud uneneägusid vaatama. Pärastlõunal laskume alumisse laagrisse, kus naudime veel ühe õhtu ja hommiku jooksul vaateid mägedele ja orule.