Lugu räägib Ann Tenno.

Need on minu mõne aasta tagused pildid, just enne seda tehtud, kui maailm pahupidi pööras.

Olin varem näinud pilte Guatemalas Surnute mälestamise pühal tehtud tuulelohede festivalist ja kõikide muude plaanide kõrval oli soov seda ise kunagi näha jäänud selliseks vaikseks unistuseks, mis mõnikord võib isegi täituda.

Guatemala City tuled ilmusid lennukiaknasse pilvede vahelt ootamatult. Natuke udu sees, tundusid nad imeilusate helkivate jaaniussikestena, ja nagu ikka oli kahju, et neid sellistena kuidagi pildistada ei saanud.
Maandumine võttis aega, keerutasime mägede vahel asuva lennuvälja kohal kaua. Mõtlesin, et lendurid ei ole kindlasti siin esimest korda ja tunnevad olusid ja küllap me ikka maanduma ka.

Lennuväljal võttis saabuvat reisijatevoogu vastu läbitungimatu ilmega sõjaväelane, automaat risti rinnal, väga erinev seninähtust muja Ladina-Ameerikas. Ka saabujad olid tegelikult natuke erinevad: peamiselt tumedates ülikondades mehed, kaugel tavaliselt käratsevatest turistidest.

Mägilinn Sumpango, kuhu ma teel olin, asus lennuväljast umbes tunni tee kaugusel. Hotellist oli võimalus tellida transport sinna ja ma lootsin, et see nii ka toimib, aga kui kõik saabujad olid juba laiali läinud, jäin ainukeseks ootajaks. Oli soe, pime, kõik oli võõras. Igasuguseid transpordipakkujaid oli väljas küll, aga pimedas tundus kuidagi kahtlane minna taksole, kes isegi ei teadnud täpselt, kuhu minna tuleb. Lõpuks tellisid infoleti töötajad mulle ametliku takso, nii et minust jäi vähemalt maha mingi märk.

Veel on mul meeles, et lennujaamas mängis väga ilus muusika, marimba või midagi sellist, ja reklaamplakatitel olid väga kaunite värvidega rahvusmustrid.

Surnute mälestamise püha (Los Dias de los Muertos) hispaaniakeelses maailmas toimub samaaegselt meie hingedepäevaga novembri algul.

Esimesel päeval mälestatakse täiskasvanud esivanemaid ja teisel päeval siit ilmast lahkunud lapsi.

Sumpangos on traditsiooniliste tuulelohede lennutamisest selle päeva auks välja kasvanud suursugune festival, Festival de Barriletes Gigantes. Need on rahva käsitöömeistrite loodud lohed, mis enam ei ole isegi oma suuruse tõttu võimalised lendama, aga korra aastas võtavad osa uhketest pidustustest.

Olin läinud kohale natuke varem, et kohaneda, linnas ringi vaadata ja aru saada, millega kokku puutun. Rahvas valmistus pidustusteks. Kõikjal oli lilli, rahvariides inimesi, saginat. Turiste oli siis väga vähe kui üldse.
Mulle meeldisid need paar päeva linnas ringi käies ja pildistades väga.

Lohevõistluse päeval jäin hommikul minemisega natuke hiljaks, ilmselt käisid ettevalmistused juba varavalgest peale. Mina nägin juba teeääri katvaid šašlõki ja muude suupistete laudu, küpsetussuits hõljus peade kohal.

Festivaliplats oli linnast natuke eemal kõrgemal platool mägede jalamil.
Palju suuri lohesid oli juba püsti upitatud, osasid alles seati. Tribüünid ja ka kogu plats oli juba rahvast täis. Palju oli kirevust, värvilisi rahvariideid, pidulikke inimesi.

Ülevalt mäe küljelt vaadates oli vaatemäng võimas, all rahva hulgas nagu ikka siginat saginat täis. Lisaks kuumus, päike ja seisev õhk.

Väiksemad lohed lennutati üles ja kõige paremad neist kadusid kuhugi kõrgele-kaugele, nii et neist paistsid ainult täpikesed.

Madalamal lendavad lohed tegid oma tiire ja neile elati innukalt kaasa. Kui mõni neist äkki suuna allapoole võttis ja rahva hulka kukkus, saatis seda kõrvulukustav vilekoor ja naer. Minu meelest oli see natuke ohtlik ja mul oli ka nendest allakukkujatest natuke kahju, aga üldiselt ei paistnud see kedagi muretsema panevat. Küll osad turistid ei tulnud igaks juhuks tribüünidelt allagi sellesama võimaluse pärast, mis minu meelest oli jälle teistpidi liialdus.

Kõik oli kirev, muutuv, liikuv, pildistasin kõike, mis võimalik, aga järgmisel päeval, kui kogu see melu oli läinud, tundus seal kuidagi mõnusamgi.
Platsile kogunesid siis väiksemate lohede lennutajad, kes valmistusid järgmise päeva võistluseks või kes lennutasid oma lohesid niisama.

Nende inimsuuruste lohede lennutamine käis nii, et umbes kuuene meeskond hoidis lohet peade kohal ülestõstetuna ja üks tõmbas eemalt pikast nöörist, mille peale kogu see meeskond jooksis lohet nö käima. Iga lohe käitus erinevalt ja lendas erinevalt.

Nii oli seal kaugel Guatemala mägikülas vulkaanide vahel ehitatud lohe nimega Guns N’ Roses, mis korduvatel katsetel lendas suure hooga otse üles, hõljus natuke ja prantsatas siis millegipärast suhteliselt püstloodis maha. Seda filmida püüdes ma korra pagesin alt nii ära, et isegi ei jõudnud kaamerat kinni panna, kuna videosilmas ei osanud nii täpselt kaugust hinnata ja see tundus otse pähe kukkuvat.

Lohelennutajaid oli palju. Ka väikesed lapsed õppisid seda lohe kõit nii lõngutama, et see õhku tõuseks ja õhus püsiks.

Päike vajus tasapisi madalamale mutes värve ja need hetked olid minu jaoks kõige meeldejäävamad. Lohed, mis lendasid nii ja naa, sõbralik rahvas, vaikne õhtupoolik silmapiiril sinetavate vulkaanidega.
Lapsed mängisid, jooksid, sõitsid ratastega, seletasid niisma. Mingi olemuslik rahu, mis tundus nii kaugel olevat kogu muust maailmast.

Kalmistu käidi koos peredega ja see oli nagu kokkusaamine oma esivanematega. Toodi lilli, korrastati haudu, võeti suupisteid ja jutustati. Kedagi ei häirinud, kui marakratt pikutas vanaisa hauakivil ja vaikset kõnekõminat katkestas ainult üks muusikapala sinna saabunud orkestrilt.

Need rahulikud hetked kusagil kaugel eemal olid need, mille pärast ma oma pildid valisin ja selle jutu kirja panin. Kohanimi pildi all on: Sumpango, Guatemala, 2018.

Ja kui kellegil peaks huvi olema näha rohkem seal tehtud pilte, siis neid on aadressil: anntenno.ee