Lugu räägib Ingrid Tiitre.

Kevad saabus laululuikedega.

Paljude aastate jooksul oli just laululuik mulle selleks kevadekuulutaja linnuks, kelle nägemine märtsikuus minu südame kiiremas rütmis põksuma pani ja peatset saabuvat kevade algust tähendas. Võib tunduda imelik, et miks lindudest just laululuik ja mitte kuldnokk, põldlõoke või kiivitaja, aga just sellepärast, et nad oskasid minu südamesse pugeda Soomemaal oma suurejoonelise etteastega saabumisel, mida saadab alati kaunis häälitus nii lennul kui maandumisel. See oli võrratu tunne kui märkasid esimest korda märtsis nende suuri valgeid kogusid üle pea tuhisemas ning seda koos lauluga. Ilmselt just see kaunis saabumishetk ongi nad minu jaoks nii eriliseks muutnud, millega ka mulle justkui palju uut energiat jagasid. Erilised on pikad kevadõhtud kaunis valguses koos luikedega veekogul, kus linde vaadeldes saad osa sellest vaatemängust. Näed kuidas juba vees olnud linnud ühtäkki kaelad sirgeks ja maksimaalselt pikaks ajavad ning koos siis pilgud tervituseks taeva poole suunatakse. Nüüd saan alles aru, et nemad teadsid ja kuulsid kõike juba tükk aega tagasi, et kohe-kohe saabub juurde uusi linde. Tervitustseremoonia on ilus ning väga uhke etendus, kus tiivad valla lüüakse ja kael sellele tantsule omapoolse võlu lisab. Kõike seda saadab ühine häälitsemine, mis kaugele kostub. Taaskohtumistes esineb ka arusaamatusi ning rivaalitsemist, mis lahendatakse tiivalöökidega võis siis tugeva nokalöögiga. Kevadesse kuuluvad ka laululuikede lembehetked ja õige pea saabubki see aeg, kus paarid lendavad oma järvesoppidesse, et rajada algus uutele eludele. Neid hetki on hea endas kanda ja olla tänulik nende eest.