Loo räägib Berit-Bärbel Rebane.

Olematu ilu

“Art of Absence” seeria on mu peas ja kõvakettal kasvanud juba mitu aastat. Mind võluvad kulunud, hüljatud, nihestunud kujundid. Oma fotoseeriaga võtsin väikeste ja väärtusetute eest kõneleja rolli. Oma kondamistel kogutud kaadreid olen eksponeerinud Positiiv ajakirjas ja galeriis. Kahjuks pole (vähemalt see) ruum kummist ning väga paljud leiud jäid näituselt välja. Neis kõigis on nii tardumust kui ka märki aja halastamatust marsist. Aimatavad kujutised, pareidoolia, kulumine ja udu. Mõttemänge ja fantaasiat ärgitavad visuaalsed silmapetted. Mikro- ja makrotasandi piiride hägustumine konteksti eemaldamise tõttu. 

Ka selle imekauni värvidemänguni viis mind uudishimu. Ülikooli laoruumi riiulilt leitud tassi sisse oli tekkinud portselanimaal. Kohtades, kus mõnel teisel tekib ehk okserefleks tabab mind sageli hoopis heldimus või inspiratsioonitulv.

On ja ei ole. Vana maja higised aknad toomas juurde uue tasandi, mida kaasaegsed hooned pakkuda enam ei oska ega tohigi.

Vanad kahhelplaadid, mille muster on mõranenud muster annab sellele ruumilisust, sügavust ja veidral kombel ka romantilisust. Siiani olin ma Kaarli puiesteelt tunnelisse sisenenud õndas teadmatuses.  

Magneetiline roosteingel kaubanduskeskuse kõrval seisval konteineril.

Negatiivseks krutitud magustoit.

Ämbri põhjas peituv kuu.

Ebaõnnestunud kohting?

Postkast koduteelt (vaevu aimatava Dia de Muertos naise portreega).

Köögi kosmos.

Lummav aed Pelgulinnas.